Oleme üks töökas abielupaar, mina ideede genereerija Katre ja minu kuldsete kätega abikaasa, kes mu ideed teostab, Meelis.
Ühel vihmasel sügispäeval internetis kerides tuli ette krundi müügikuulutus Spithamis. Googeldamine näitas, et on vist kena koht. Mõned päevad hiljem olin ma juba seda kohta vaatamas ja veel mõni aeg hiljem istusin notaris ning ostsin meile krundi Spithamisse. Võib öelda, et see maaüksus tuli ise meie juurde! Ning ma olen ütlemata tänulik, et see nii läks, sest iga päevaga armun ma üha enam sellesse paika, loodusesse ja looduse helidesse. Võin siin istuda terrassil tunde, vaadata kaugusesse ja kuulata ümbritsevat. Ma tõesti ei olnud kunagi varem midagi sellist kogenud. See on võimas!
Kuna enne covidi aega Meelis viibis suurema osa ajast mööda maailma tööga seotud komandeeringutes, esimesed poolteist aastat ei juhtunud siin midagi. Siis aga saabus see viirus. Mõne jaoks hirmus, meie jaoks aga hakkasid maatükil asjad liikuma. Kõik oli suletud ja kusagil käia ei tohtinud. Kuhu sa siis lähed? Eks ikka metsa. Õnneks oli meil oma mets ja kuklas olid juba tekkinud ideed mida siin teha. Esimesed kuud langetasime, laasisime, tassisime, põletasime ja jälle tassisime puid ning oksi. Käisime siin vahelduva eduga nädalavahetustel seda suurt tööd tegemas.
Jaanipäeva paiku otsustasime, et tuleme kohe nädalaks ja teeme katusealuse väliköögiga. Minu soov oli ka üks välikäimla puude alla ja välidušš. Meelis aga arvas, et peldik hakkab haisema ja välidušš ei ole ikka see, teeme katusealuse väliköögi ja vannitoaga. Mõeldud, mõeldud. Kuna sissesõiduteed meil ei olnud, olime siiani jätnud auto suurele teele ja tulnud jala läbi metsa, tassinud saage ning muud kama metsa ja tagasi. Soetasime võsalõikuri ja esimese asjana tegime sihi, et saaks autoga krundile sõita. Siht sees, autole koht leitud, panime püsti oma suvemaja (kahe magamistoaga telk). Sööki valmistasime grillil, kohvivesi sai ka grillil keema aetud. Vesi oli meil suurte pudelitega kaasa võetud. Nii see kõik algas, oli omamoodi armas aeg, kordagi ei olnud mõtet, et ei viitsi, ei taha või et sääski ja parme on liiga palju. See kõik kuidagi käiski kogu selle asjaga kaasas. Suvemaja pakkisime kokku oktoobri algul, viimane magamine selles oli septembri teises pooles. Igatahes esimese suve plaan katusealune väliköök koos vannitoaga sai tehtud. Elekter ja isegi soe vesi oli olemas.
Sügisel hakkasime projekteerima oma mikromaja. Minu peas oli ettekujutus olemas, vaja oli insener jooniseid ja veidi sisekujundajate abi. Märtsis 2021 hakkasime ehitamisega pihta. Muidugi oli ilmataat meie vastu ja sadas lund päeval, mil postiauke sai puuritud/kaevatud. Meelis ei andnud alla ja augud said tehtud. Edasi veetsime pea kõik nädalavahetused siin, erandina vaid mõned üksikud kui oli mingi üritus või muu tegevus. Juuli 2022 on meie esimene mikromaja täiesti valmis. Algusest lõpuni Meelise enda ehitatud. Mina olin kõrval moraalseks toeks ja kui läks pintseldamiseks siis pintseldasin. Eks ma vahel hoidsin ka mõnest lauajupist kinni või aitasin tõsta midagi, mida üksi tõsta ei olnud võimalik. Igatahes minu kuldsete kätega abikaasa on meie mikromaja üksi ehitanud. Katust aitasid paigaldada ja tõrvata head sõbrad Tanel ja Jaanika, elektrit käis ühendamas elektrik ja plaatija plaatis vannitoa. Aknad-uksed ja mööbli valmistas puidumees Priit.
Usun, et Sullegi, kes sa seda teksti loed ja otsustad siia puhkama tulla meeldib meie juures väga.
Kohtumiseni Spithamis! – Katre ja Meelis